Kui see pole ülbus, siis mis see on?

Ühenduse Vene Kool Eestis juhatuse liige Alisa Blintsova kirjutab Õpetajate Lehes koalitsioonilepingust, millega tema hinnangul ahistatakse siinset venekeelset elanikkonda.

Väljavõtteid Alisa Blintsova kirjutisest.
– Kõrgeima edu näiteks Eestis on meie president T. H. Ilves, kes räägib eesti keeles, kuid ei ole lõpetanud eesti õppekeelega kooli.
– Koalitsioonileppega taotletav lõplik üleminek koolis eesti õppekeelele on vastuolus põhiseadusega: rahvusvähemustel on õigus saada haridust emakeeles.
– Koalitsioonileping ei paku eesti keele õppimise ja enesetäiendamise võimalust töötavatele ja puudeta inimestele. Miks on lepingu autorid nad unustanud? Äkki on kõik puudeta töötajad ja mittepensionärid eestlased?
– Tallinnas on peaaegu võimatu leida eesti keele kõrgtaseme kursusi – isegi mitte oma raha eest.
– Paljudel vanematel puudub võimalus tagada oma lastele eesti keele praktika. Meil toimiv keelekümbluse süsteem on paradoksaalne. Kuidas on keelekümblus võimalik? Toon näiteks kurkide marineerimise: et kurgid oleksid marineeritud, tuleb nad panna marinaadi. Aga mis mängib meie puhul marinaadi rolli? Kas eesti- või venekeelne õpetaja? Kas kakskümmend vene last?
–Kõigist püüdlustest hoolimata ei suutnud ma välja selgitada, kas õppekirjandust eesti keele õppeks üldse olemas on. Isegi kui on, siis ilmselt on juurdepääs sellele salastatud paremini kui andmetele, mis olid avaldanud Wikileaksis.
– Kahjuks eeldavad koalitsioonilepingu koostajad, et eesti keel on imerohi suhete arendamisel.
Tekkinud olukorras peavad vene ühiskondlikud organisatsioonid ja huvigrupid sünkroniseerima jõupingutused, et teha oma vastutuspiirkonnas kindlaks peamised vajadused ja leida võimalused nende rahuldamiseks.