riigikogu kultuurikomisjoni liige, Reformierakond
Alisa Blintsova kirjutisega pole võimalik väidelda – tegemist ei ole argumenteeritud arvamuslooga, vaid pigem pahura paskvilliga, mis opereerib juhutähelepanekute, kontekstist väljakistud detailide ja õhust võetud tõlgendustega.
Ausalt öelda kadus mul tahtmine kirjutist üldse lõpuni lugeda alates kohast, kus autor heidab riigile ette abi osutamist eeskätt pensionäridele, töötutele ja puuetega inimestele, pöörates vähem tähelepanu töötavatele ja puueteta inimestele, kes on suutelised endaga ise toime tulema. Kui see pole ülbus nende suhtes, kelle huvide esindajana tahetakse end näidata, siis…
Mõni otseselt eksitav väide tuleb siiski ümber lükata (kuigi vaevalt et Õpetajate Lehe lugejaskonnas on kedagi nii ignorantset, et neid ise läbi ei näeks). Nimelt on ühemõtteliselt selge, et kirjutises viidatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse paragrahvil 21 puudub põhiseaduse 37. paragrahviga niisugune seos, mida Alisa Blintsova püüab näidata. PGS-i viidatud paragrahv käib riigi- ja munitsipaalkoolide kohta, sätestades neis õppekeelena eesti keele ja kirjeldades korda, mille alusel saab niisuguste koolide puhul taotleda mõne muu õppekeele erandlikku kasutamist, samas kui põhiseaduse paragrahvis 37 räägitakse vähemusrahvuse enda asutatud (era)õppeasutustest. A. Blintsova katse näidata PGS-i ja selle alusel tehtavat põhiseadusevastasena on lugeja otsene – lootkem, et mitte tahtlik – eksitamine.
Mis puutub koalitsioonileppesse (valitsusliidu programmi), siis ei mahuks siinsesse kommentaari parimal tahtmiselgi ära kõik need A. Blintsova kirjutise teemaga seostuvad punktid, mida ta on eelistanud märkamata jätta. Jääb üle suunata asjahuviline lugeja leppe teksti enda juurde, viidates seejuures, et lisaks üksikasjalikule peatükile „Lõimumine” käsitletakse sama teemat konkreetselt ka peatüki „Haridus” allpunktis 5 („Vähemusrahvustest õpilaste edukas lõimimine kvaliteetset haridust andvasse haridussüsteemi, eesti keele õpe kõigile”). Siit leiame ka meetmed õppevahendite ja õpikeskkonna edasiarendamiseks, keelekursuste kättesaadavuse ja kvaliteedi jätkuvaks edendamiseks, eri rahvusrühmadest inimeste tihedama suhtluse toetamiseks ja muuks taoliseks, mille suhtes on riik koostöös konstruktiivsete kodanikuühendustega juba praegu saavutanud tunduvalt paremaid tulemusi kui need iga hinna eest väljakistud näited äpardustest ja puudujääkidest, mida Alisa Blintsova kahjurõõmsalt naudib.
Lausa pea peale on pööratud jutt T. H. Ilvesest, kes räägib eesti keelt ja kellest sai koguni Eesti vabariigi president sellest hoolimata, et ta „ei lõpetanud eesti õppekeelega kooli”. Kui see paralleel Eestis elavate venelastega loogiliselt välja arendada, siis näib Alisa Blintsova käsitavat viimaseid kui poliitilisi pagulasi Venemaalt (nii nagu T. H. Ilvese vanemad olid pa-
gulased okupeeritud Eestist), kes – hoolimata sellest, et saavad siin eestikeelse hariduse (nagu tuhanded eesti pagulased said hariduse rootsi, inglise, saksa keeles) – säilitavad oma emakeele ja mine tea, ehk saab kellestki neist isade maale tagasi pöördudes koguni Vene Föderatsiooni president. No jumala pärast, miks mitte!
Liisa Pakosta
riigikogu kultuurikomisjoni liige, IRL
Alisa Blintsova lugu võiks olla kaalumisel näitliku õppevahendina nii kriitilise mõtlemise harjutamiseks kui ka propagandavõtete tundmaõppimiseks. Näiteks ajalootunnis saaks sellega näitlikustada Teise maailmasõja puhkemist ning Tšehhoslovakkia ülevõtmisele eelnenud propagandasõda. Propagandarelvana kasutati saksa vähemuse olukorra dramatiseerimist, mis õigustavat Saksa Reich’i „vajadust” resoluutsemalt sekkuda. Koos õpilastega võib vaadelda laiemat pilti, kuna frontaalrünnakuna kasutavad oponendid (nii mõnedki neist kaitsepolitsei aastaraamatutes juba äramärkimist leidnud) deklaratsioone vene rahvusvähemuse erakordselt halvast ning igati ülekohtusest olukorrast, põrkumata tagasi mis tahes valeandmete esitamisest. Artikkel sobib ka matemaatikaõpetajale selgitamaks statistika tõlgendamisvõimalusi – koos õpilastega saaks vaadelda töötute profiile ning analüüsida hariduse ja keeleoskuse tegelikke mõjusid. Kindlasti innustaks see gümnasiste hoolsamini suhtuma võõrkeele, sh vene keele õppimisse.
Kordame üle mõned üldteada tõsiasjad.
Milleks üldse lõimuda? Eesti keele oskus on üks olulisi eeldusi Eesti ühiskonnas edukaks toimetulemiseks. Eestikeelsele aineõppele ülemineku eesmärk on tõsta vene õppekeelega kooli lõpetanute konkurentsivõimet ühiskonnas, ja seda kõige laiemas mõttes. Selleks on oluline eesti keele hea oskus, üldpädevuste ja aineteadmiste olemasolu vastavalt riiklikule õppekavale ning Eesti ja Euroopa ühiskonna reeglite ja tavade tundmine ja aktsepteerimine. Lõimumine on eelkõige suhtlemine – et suhelda, on vaja ühist keelt. Eestis on selleks eesti keel, seega on selle valdamine ja lõimumine otseses seoses.
Mis on keelekümblus? Keelekümblusmetoodika loob õpi- ja mängukeskkonna teises keeles. Keskkonna loovad õpetaja, teised lapsed ja ka füüsiline keskkond (õppematerjalid, pildid, teises keeles materjalid seintel, audio- ja videolahendused teises keeles, külalised klassiruumis, ekskursioonid keelekeskkonnas jne). Kõige tõhusamalt õpitaksegi keelt keelekeskkonnas, kuid paljudes Eesti kohtades ei ole seda kahjuks lihtne leida. Nii ongi just keelekümblusmetoodika vahend, kuidas luua keelekeskkond vähemalt koolis ja lasteaias.
Aga president? President Ilvese emakeel on eesti keel ja tema näitel on väga selgelt näha, et teises keeles hariduse omandamine on taganud talle väga kõrged teadmised, aga ei ole kuidagi kahjustanud identiteeti ega emakeeleoskust.
Kas vene õppekeelega gümnaasium on Eesti riigile kohustuslik? Ei ole. Ka Saksamaa ei paku türgikeelset täisgümnaasiumiõpet ega Soome somaaliakeelset. Eestis on ainus kohustuslik haridustase põhiharidus ning Eesti tagab erinevalt enamikust maailma riikidest täismahus põhihariduse omandamise riigikeelest erinevas keeles (vene keeles).
Kas avalik sektor ja terved inimesed on jäetud keeleõppeta? Ei ole. Riik toetab eesti keele õppimist väga paljudele sihtrühmadele ja väga erineval moel. Näiteks elukestvas õppes pakutakse ca 6,5 miljoni euro eest täiendavat eesti keele õpet kutseõppuritele ja täiskasvanute gümnaasiumide õppuritele, kutseõppeasutuste pedagoogidele ja juhtidele, kõrgkoolide õppuritele (üld- ja erialakeeleõpe, keele- ja erialapraktika, õppematerjalid, hooajakoolid), haridustöötajatele (klassikaline ja individuaalne keeleõpe mentori abil), avaliku sektori ning kolmanda sektori organisatsioonide töötajatele. Lisaks pakutakse eesti keele kui teise keele õpetajate täienduskoolitust, vene emakeelega laste logopeedide ettevalmistust, noorte ühistegevuse toetust keeleõppe eesmärgil, keeleõppekulude hüvitamist kõikidele eksami sooritanutele. Enamik keeltekoole pakub eesti keele kursusi ning pärast tasemeeksami sooritamist saavad õppijad keeltekoolile makstud raha tagasi. Mõned nooredki kasutavad seda võimalust, et gümnaasiumi lõpus sooritada korralikult eesti keele eksam. Seega õpivad nad riigi rahastamisel eesti keelt koolis ja lisaks veel keeltekoolis.
Aga õppematerjalid? Materjalid eesti keele õppimiseks on koolides olemas. Keeleõpetajail ja -huvilistel on väga suur valik, mis on tekitanud isegi raskusi sobivaima valimisel. Kättesaadavad on nii paberkandjal kui ka elektroonilised õppematerjalid, millele lisanduvad e-õppekeskkonnad keeleõppeks eri tasemel keeleoskusega ja eri eas õppureile (vaadake näitekshttp://www.meis.ee/oppematerjalid1 või http://www.meis.ee/raamatukogu?page=0).
Nii et pole meil mingit „olukorda tekkinud”. Küll aga üritatakse seda vägisi tekitada. Ei meeldi mulle selline vaenuõhutamine, üldse kohe ei meeldi.
Комментариев нет:
Отправить комментарий